- Kirjastus: Kultuurileht
- Lehekülgi: 112
- Ilmumisaasta: 2023
Valmistusin HeadRead festivaliks ning autorite nimekirja sirvides jäi silma teos nimega “Piksel”. Ja kuna tegemist on Loomingu Raamatukogu väljaandega, olin nõus katsetama. Esmalt kuulasin ära Kuku pleieri järjejutu ja kuna kuulatu osutus sedavõrd intrigeerivaks, läks loosi ka füüsiline raamat.
Tutvustus raamatu tagakaanel:
“Piksel”, alapealkirjaga “Tekstikeha”, koosneb kolmekümnest lühijutust, mis räägivad isiklikke lugusid ihadest, suhetest, petmistest, lootustest ja otsingutest. Tegelasi on palju, nad satuvad eri aegades ja ruumides kokku ja lähevad jälle lahku, igaks looks annab kõneainet mõni kehaosa. Motiivid aga korduvad ja varieeruvad nagu elus ikka ning hakkavad otsekui muuseas kujundama üht suuremat pilti, avatud võrgustikuga tekstikeha, mis pakub alati üllatusi ja uusi võimalusi. Krisztina Tóth on ungari luuletaja, novellist, lastekirjanik, tõlkija ja kunstnik. Ta on Ungaris üks loetumaid ja mõjukamaid autoreid, ning oma tundliku sotsiaalse närvi, naiste vaatepunkti väljatoomise ja täpse ja humoorika lüürilis-melanhoolse kujundikeelega on ta oluliselt avardanud ungari kirjandust. “Piksli” lood on ühed parimad näited Ungaris väga populaarsest niinimetatud kolumnnovelli žanrist.
Kui mu mälu mind ei peta, on antud raamatu puhul tegemist minu esimese Ungari kirjapalaga. Ja olen vaimustuses! Niivõrd kentsakas ja omamoodi lugemispala, mis kostitab lugejat lühikeste ent unustamatute ampsukestega. Kolmekümmend peatükki, iga peatükk ühele kindlale kehaosale pühendatud. Ja nii kummaline kui see ka pole – iga peatükk täpselt sellest kehaosast räägibki. On täiesti seosetud tegelaskujud, igas loos erinevad. Ja täpselt nagu on erinevad tegelased, on ka ajastud ja kohad. Pole õrna aimugi, mis ajastu või asukohaga on tegemist (mõnel üksikul korral on viidatud tänavatele või piirkondadele), ka jutustaja osas ei saa kindel olla, on ta nais- või meessoost. Mitte, et see oleks üldse tähtis. Lood ise on justkui tillukesed ampsud tegelaste igapäevaelust, viies fookuse väga üllataval viisil pealkirjas nimetatud kehaosani. Midagi juhtub, midagi tehakse või nähakse. Algus ja lõpp võivad mõnel korral nii ootamatud olla, et peale peatüki lugemist jääb suu lahti. Ja see oligi kõik? Aga edasi?! Jutustaja jagab lugu vastavalt omale soovile, vahepeal muudab isegi meelt – esiti tundus see ärritav, et mis mõttes sa muudad keset lugu tegelase nime või saatuse, kuid pika peale muutus see isegi kergelt sõltuvust tekitavaks! Mis nüüd muutub? Mis või kes päriselt lugu veab? Väga omanäoline ja kaval lüke autori poolt! 🙂
Suures plaanis annab peatükkidest kokku panna ühe tervikkeha. Sellest tuleb ka raamatus juttu, saab nö selgituse. Ühtlasi saab samas peatükis aimu, miks on autor raamatu peakirjaks valinud “Piksli” – teekotikestest kunstipäraselt valmistatud mosaiik, mis kaugelt vaadatuna näeb välja nagu pikslitest inimkeha. Puht geniaalne! Lemmiklooks osutus silmade lugu, mis nagu HeadRead festivalil selgus, oli raamatu valmimise algpunktiks. Selle elas autor ise päriselt läbi ja kogetu viis raamatu kirjutamiseni. Huvitav lähenemine, hästi kirjutatud, humoorikas lugemispala! Kui festivalil filmitud vestlus peaks viimaks ka Jupiteri järelvaatamisse jõudma, soovitan väga kuulata/vaadata! Saab kuulda nii raamatu sünnilugu, lähenemisi kui ka muid kirjatükke, mida Tothi sulest on ilmunud. Loodan siiralt, et Lea Kreinin saab tulevikus veel teisigi Tothi teoseid kodumaiste lugejateni tuua!
Soovitan soojalt! 🙂
APOLLO: https://www.apollo.ee/e-raamat-piksel.html
RAHVA RAAMAT: https://rahvaraamat.ee/p/lr-19-202023-krisztina-toth-piksel/1845889/et?ean=3220000008612
♡ Brixie Blog ♡ 