Darren Shan

“Vampiiri käealune” – Darren Shan

  • Kirjastus: Tiritamm
  • Lehekülgi: 180
  • Ilmumisaasta: 2009

Sarja teise ja ühtlasi viimase eestikeelse teosega üllatab autor lugejaid rohkemate tegelaskujude, värvikirevamate kirjelduste ning veelgi verdtarretavamate surmastseenidega. Isiklikult leian, et teine osa on isegi vingem kui esimene. Rohkem seikluseid, rohkem veidraid tegelasi ning mis peamine – saab ka lõpuks rohkem tsirkuse enda kohta teada.

Tutvustus raamatu tagakaanel:

Vampiiri käealune alustab sealt, kus Cirque du Freak pooleli jäi. Darren peab jätma maha perekonna ja sõbrad ning õppima toime tulema oma uue, poolvampiiri identiteediga. Pärast öist kohtumist kalmistul on Darren ja härra Crepsley palju edasi liikunud. Küll vampiiride täiskiirusega – kihutades üle maa nagu kaks vaimu, küll õige tavaliste liiklusvahenditega. Lõpuks otsustavad nad siiski taas Cirque du Freakiga liituda…

Kui peaksin ühe lausega kogu teose kokku võtma, kõlaks see järgnevalt: Darren püüab kohaneda vampiiri eluga, kuid keeldub joomast inimverd, mis muudaks ta tugevamaks, ning seetõttu tuleb tal valada rohkem verd kui keegi arvata oskas. Darreni jaoks on vampiirid mõrtsukad ja kurjad olevused. Ta ei mõista neid ning keeldub uskumast, et vampiirist tagasipööre inimeseks pole võimalik. Ühtlasi teeb talle muret asjaolu, et oma pika tulevase elu juures ei saa talle tekkida sõpru ega pere. Ainus, kes tal oleks, on härra Crepsley. Tuleb välja, et vanal vampiiril on siiski süda olemas, ning poisi lohutuseks viib ta nad tagasi tsirkuse juurde. Teiste ebardite seas ei pane keegi Darreni pisikest ‘veidrust’ tähele ning poiss saab lõpuks endale uue elu esimese madupoisist sõbra Evra.

Darren igatseb kohutavalt inimeseks olemist. Oma ülivõimetega ei saa ta isegi parima tahtmise juures tavaliste noortega jalgpalligi mängida ilma kellelegi viga tegemata. Poiss tahab normaalset elu tagasi. Ainus, mis poisi puhul veidi kummaline tundus, oli kiirus, millega Darren oma pere ära unustas. Vähemalt näis nagu oleks unustanud, perest palju igatahes juttu ei tulnud. See-eest õppis (nii Darren kui lugeja) rohkem vampiiride elu kohta, mida nad teha saavad, mis on ‘müüdid’, mis mitte ning mida nad söövad. Nad pole surematud, nad saavad mingil määral päikese käes liikuda ning vere joomiseks nad ei hammusta teiste elavate kaelu. Sellised vampiirid on isegi rohkem realistlikumad, kui enamustes teistes raamatutes. Need vampiirid on nö loogilised. Kui ma oleksin vampiir, siis valiksin just sellistes tingimustes elamise.

Minu meelest on teine osa etem kui esimene just siinsete uute tegelaste tõttu. Nii palju ulmelisi olendeid, eriti need salapärased igerikud, kes kohati Harry Potteris olevad dementoreid meenutavad. Lihtsalt sealsed lendlevad ringi ja siinsed kõnnivad jala. Lisaks olendite/tegelaste välimuse kirjeldamisele on autor dialoogide sisse peitnud ka muid infokillukesi, mis aitavad kõnealustest/olevustest rohkem aimu saada. Mis nad on, kust nad tulevad ja miks nad sellised on? Põnev, põnev, põnev. Teose lõpuks võib aru saada, et Darren hakkabki rohkem tsirkusega koos olema/elama, mis annab veidike aimu eesootavast ja muudab edaspidised lood minu meelest veelgi põnevamaks. Tõesti kahju, et rohkem sarja teoseid ümber ei tõlgitud. Tõlge muidugi pole ehk kõige parem (madupoiss – no tõesti?!), kuid ajab asja ära. Tähtis on ju lugu ise, mitte kirjapilt!

APOLLO: https://www.apollo.ee/vampiiri-kaealune.html

RAHVA RAAMAT: https://www.rahvaraamat.ee/p/vampiiri-k%C3%A4ealune-darren-shani-saaga-ii-raamat/24739/et?isbn=9789985552636

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s