Les Martin

“Salatoimikud: tiiger, tiiger” – Les Martin

  • Kirjastus: Varrak
  • Lehekülgi: 95
  • Ilmumisaasta: 1998

Et mu tavapärastele “realistlikele” lugemispaladele veidike vaheldust pakkuda, otsustasin tagasi eelmisesse sajandi pöörduda ja oma lemmikud Salatoimikud ette võtta. Ulme on mulle küll endiselt “võõras” teema (loe: mitte eriti lemmik), kuid X-Fileside kohta ei saa ma kuidagi ei öelda. Seega “Tiiger, tiiger” ehk midagi põnevat, midagi ulmelist, midagi kõhedat ja midagi erilist.

Tutvustus raamatu tagakaanel:

Idahos jookseb amokki nähtamatu elevant ja agendid Fox Mulder ja Dana Scully saadetakse asja uurima. Selgub, et kohalikus loomaaias kaovad puuridest veel teisedki loomad ja ilmuvad taas hoopis mujal. Hirmunud gorilla püüab seletada loomaaias valitsevat õudust, kuid kas on kedagi teda kuulamas ja aitamas?

Agendid Mulder ja Scully kutsutakse uurima nähtamatu elevandi põgenemist – või vähemalt sedasi olukord tundub asjaosalistele olevat. Loomaaiast põgenevad loomad järgemööda, kuid keegi neid ei näe. Kuidas on see võimalik? Kuidas nad välja saavad? Ja miks keegi neid enne ei näe, kui on juba liiga hilja? Lahenduse leidmisel on abiks loomaaia eriline asukas: äärmiselt intelligentne gorilla, kes mõistab viipekeelt. Ent loomakesega on üks pisike häda – miski või keegi on teda niivõrd hirmutanud, et vaeseke kardab reaalselt kõiki. Peagi avastavad salatoimikute uurijad, et kohalik loomaaed pole mitte ainult loomade põgenemist poolest kummaline, vaid lisaks sellele pole siiani seal ühelgi loomal ühtegi järglast sündinud. On see halb juhus või midagi enamat?

Muudkui loed ja mõtled, loed ja mõtled, ent lahendust/selgitust kõigele ikkagi välja ei mõtle. Mis seal loomaaias toimub? Miks loomad põgenevad või kuidas nad lahti saavad? Ja miks? Kahtlusaluseid on raamatus kohe rohkelt, vali ainult millist soovid. Suuremat või väiksemat loomasõpra, meest või naist, inimlikku või pöörast kahtlusalust. Igal ühel neist on kahtlane minevik, mis kellelgi teeneid otseselt ei osuta. Seega tuleb vaid kõrvad ja silmad lahti hoida ning loota oma reaktsioonikiirusele, sest ähvardavad nii inimesed kui loomad ning noh… lahtised kiskjad teevad rohkem kui lihtsalt haiget. Kui valel ajal ette satud, siis järgmist päeva sa enam ei näe. Lisaks loomaaiatöötajatele on loos ka suursugused loomakaitsjad ning naiivse lugejana võiks arvata, et nad kõik hoolivad loomadest. Ent võta näpust – tegu pole tänapäevaste loomasõbralike inimestega, oh ei! Aegade unarusest pärit loomaaiatöötajad on hullemad kui keskaja tsirkuse artistid, loomi piinatakse kõige karmimal moel ja kui saaks neid veel püssiga lasta, oleks ju veel parem… Ühesõnaga koletistest siin loos juba puudust ei tule.

Loo lõpp jäi minu jaoks veidi niruks, oleks oodanud midagi enamat, midagi salapärasemat, midagi ootamatut. Liiga etteaimatav (vähemalt lugeja jaoks) ja kohati tekitas kergelt isegi frustratsiooni, et kuidas nad ise juba aru ei saa, kaua see veel venib. Kõik oli ju nii loogiline – kui see salatoimikute mõistes üldse olla sai. Kohati meenutas kogu loo ülesehitus keskpärase inimese maratoni. Alguses on jooks tempokas, jooksja on puhanud, energiat ja indu täis. Siis hakkab ta ühel hetkel ära väsima/vajuma ja aeglustub, põhjustades mõnusa tempo languse. Ent kui viimaks finiš silme ette jääb, tuleb eiteakust energialaeng, mis viib sind peaaegu spurdiga üle lõpujoone. Täpselt samasugune oli ka siinne lugu – alguses hakkas kiirelt suure pauguga pihta, siis venis ning lõpuks sai liiga kiirelt otsa. Nojah, oli nagu ta oli, salatoimik sai igatahes lahendatud ning raamat loetud!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s