Sebastian Fitzek

“Hingemurdja” – Sebastian Fitzek

Kui ma paar aastat tagasi Sebastian Fitzeki teose „Teraapia“ otsa sattusin, polnud mul õrna aimugi, et leian enda jaoks vapustava psühhopõnevike kirjaniku, kes automaatselt ka mu lemmikkirjanike listi kandub. Viimase peal raamat, viimase peal autor! Seega kui Eesti Raamat sel aastal Fitzeki uus teose eestikeelde tõi, lugesin ilma ühegi nalja ja süümepiinadeta raamatut poole ööni välja – see oli lihtsalt nii hea!

Tutvustus raamatu tagakaanel:

Füüsiliselt terved, kuid sisemiselt täiesti murtud. Neid ei vägistatud. Neid ei jälitatud. Neid ei surmatud. Nendega juhtus midagi palju hullemat … Kolm naist, kõik noored, ilusad ja elurõõmsad, kadusid jäljetult. Pärast nädalapikkust vangistust psühhopaadi käes, keda ajakirjanduses on hakatud kutsuma Hingemurdjaks, ilmuvad naised uuesti välja ja on psüühiliselt täiesti murtud – justkui elusalt maetud omaenda kehasse. Veidi enne jõule muutub Hingemurdja uuesti aktiivseks – luksuslikus psühhiaatriakliinikus.
Aastaid hiljem uurivad tudengid üht haiguslugu. Neid juhendab professor, kes näib ka ise olevat seotud mingi tumeda saladusega. Ei kulu palju aega, kuni ka tudengid on mässitud õudse loo hirmutavasse keerisesse.
Tormi tõttu muust maailmast ära lõigatud vaimuhaigla, rahutuks tegevad teated mehest, kes naisi hingeliselt murrab, ja keskne tegelaskuju, kes ei mäleta midagi endast ega oma minevikust. See kõik kuulub Sebastian Fitzeki uude haaravasse põnevikku, mis pole mõeldud nõrganärvilistele.

Saksamaal liigub ringi Hingemurdja, kes jätab endast maha vaid elavad surnud – naisterahvad, kes küll hingavad, kuid kes muule maailmale enam ei reageeri. Nad on vaimselt oma kehasse lukustatud, nemad sind kuulevad, aga sina neid mitte. Mis nendega juhtus, kes seda tegi või mida nendega on tehtud, seda ei oska keegi seletada. Üks ülikooli professor on otsustanud viia läbi tasulise eksperimendi vabatahtlike tudengitega, kes on nõus teatud aja jooksul läbi lugema ühe kirjutise. Teksti, mis võib jätta lugeja vägagi traumeeritud seisu. Teksti, mis kujutab endas kellegi õõvastavat lugu vaimuhaiglast, kus ta koos haiglatöötajate ja -patsientidega öö läbi elu ja surma peale Hingemurdjaga kulli mängisid. Üksteise maha nottimine, mäluaugud, valed, saladused, mõistatused, põleng, manipulatsioon ja üks väike haige tüdruk, kes vajab ruttu abi… Kas tudengid sooritavad katse? Kas nende meelest on tegu reaalsuse või väljamõeldisega? Ja mis on katse eesmärk?

Kui keegi küsib mult head põnevikku, olen viimased aasta aega südamerahuga muudkui Fitzeki „Teraapiat“ soovitanud. Muidugi on inimesed erinevad ja see ei pruugi alati kõigile meeldida, kuid teos presenteerib üht korralikku läbi ja lõhki geniaalset psühhopõnevikku. Nüüd on aga järgmine lugemissoovitus „Teraapiale“ lisaks anda. Nautisin absoluutselt iga minutit, mis mul selle teose lugemise peale kulus. Lugeja visatakse kohe esimese peatükiga pea ees metsikute sündmuste keerisesse, mis jätab endast maha vaid elavad surnud. Fitzeki oskus keerata loole iga peatükiga aina kõvem vint peale on puht hämmastav ja hüpnotiseeriv, muutes raamatu käest paneku enne loo lõppu lausa võimatuks. Kell oli kaks neljapäeva hommikul, kui raamatuga ühele poole sain. Olenemata kella seitsmesest äratusest ja eesootavast pikast tööpäevast olin omadega täiesti rahul. Lugemine oli seda väärt – sain igavesti korraliku põnevikudoosi! Loole on ehitatud korralikult kihte, mis aitavad autoril keerata tegelased võimalikult sügava supi sisse ja see omakorda annab lugejale ühe igavesti vinge lugemiselamuse. Kuidas küll mahub nii põhjalik ja sügav lugu nende kaante vahele, seda on keeruline öelda, aga mida edasi loed, seda rohkem andrenaliini jooksma hakkab ja seda enam süda puperdab. Tekib tunne nagu oleksid koos tegelastega seal haiglas kinni ning püüad kellatiksumise saatel loole lahendust leida.

Lugu liigub ajas edasi-tagasi, olles kord olevikus, kord minevikus. Jutustajaid on mitmeid, kuid mitte nii rohkelt, et võiks segadusse ajada. Korra isegi mõtlesin, et kui juba tegelastega tehakse teksti põhjal katset, siis äkki olen ise samamoodi katsealune. Tekkis isegi kerge ärevushirm (kui selline asi üldse eksisteerib). Aga lõpp hea, kõik hea – tudengid jäid ellu ja mina kah!

Isiklikult poleks ma lõpplahenduse peale mitte kuidagi tulnud. Jah, siin-seal leidus taaskord märke (mis tagasi vaadates veelgi selgemad tunduvad), ent nii salakavalalt keeruka ja samas loogilise lahenduskäigu peale poleks ma tulnud. Olen õppinud lugema raamatute autori tänusõnu, mis vahel eespool, vahel tagapool asuvad. Mõnikord on need pikad, mõnikord lühikesed, kuid kordagi pole ma veel lugenud nii põnevat, mis lisaks tänudele ka endas vastust peidab. Seega – kui asud seda raamatut lugema, ära unusta lõppsõnu – seal peitub sinu võti!

Soovimata lugu ette ära rikkuda, võin vaid lisada, et tegu on üpris realistliku looga, mis võib nõrgemanärvilistele päris tugevalt mõjuda. Tekitab palju kõhedust, paneb sind veidi arste kartma ja võib tekitada natuke äärmuslikumaid unenägusid kui tavaliselt. Aga igal juhul on raamat lugemist 100-protsenti väärt ning soovitan kõigile põneviku sõpradele. Geniaalne vahepala!

Jään huviga Sebastian Fitzeki järgmist eestikeelset teost ootama!

EESTI RAAMAT: https://www.eestiraamat.ee/uued-raamatud/hingemurdja

APOLLO: https://www.apollo.ee/hingemurdja.html

RAHVA RAAMAT: https://www.rahvaraamat.ee/p/hingemurdja/1506815/et?isbn=9789916121832

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s