Belinda Bauer

“Blacklands” – Belinda Bauer

Peale teose tutvustuse esimese lause läbilugemist tekkis silme ette kohe Louis Sachari raamat “Augud”, kus samuti noored poisid päevast päeva auke pidid kaevama. Aga veidi teise eesmärgiga, mitte vabatahtlikult ja natuke teises kohas. Juba raamatu kaanepilt annab mõista, et siin on tegemist hoopis süngema looga, mis peidab endas rohkem inimhingi ja verd kui võiks.

Tutvustus raamatu tagakaanel:

Kaheteistaastane Steven Lamb kaevab Exmoori nõmmel auke. Ta loodab sealt laipa leida. Steven kaevab iga päev: pärast kooli ja nädalavahetuseti, kui tema klassikaaslased omavahel jalgpallikleepse vahetavad. Ta soovib, et ta onu hing saaks lõpuks rahu. Selle onu hing, keda ta ei tundnud, kes jäi üheteistkümneaastasena teadmata kadunuks ning kellest arvatakse, et ta sattus kurikuulsa sarimõrvari Arnold Avery küüsi.
Üksnes Steveni memm ei suuda uskuda, et ta poeg on surnud. Tema ootab teda endiselt koju ning seisab vankumatult eesakna all valvel, sellal kui pere ta ümber koost laguneb. Steven on võtnud nõuks aina mureneva pere taas kokku viia, enne kui on hilja. Ja kui selleks on vaja vanaemale tema mõrvatud poja luid näidata, siis seda ta ka teeb.
Nõnda teeb poiss järgmise loogilise sammu ning saadab Arnold Averyle vanglasse hoolikalt koostatud kirja. Seepeale algab meeleheitel lapse ja tülpinud sarimõrvari vahel ohtlik kassi ja hiire mäng. Mäng, millel on jubedamad tagajärjed, kui Steven eales oleks osanud ette kujutada.

Steveni pere elab minevikus – ajas, mil poisi onu läks Steveni-vanuselt kodust ära ega tulnud enam kunagi tagasi. Kohalike laste sarimõrvar sai endale järjekordse ohvri. Nüüdseks on möödas juba aastakümned, mõrtsukas on vangis kinni, pooled laibad on leitud, aga mitte onu oma ja seetõttu ootab vanaema siiani iga päev akna all istudes, et tema lemmiklaps tuleks omal jalal koju. Lootus pidi viimasena surema… Teine laps, Steveni ema, on endiselt noorpõlve kibestunud olekus, mis väljendub küll vimmas kadunud vanema venna vastu, aga venna puudumisel “kannab karistust” hoopis Steven. Ebaõigluse kuhjumine kibestumist täis majas on viinud poisi mõttele, et kui ta suudab ehk onu surnukeha üles leida, suudab ta oma perekonna päästa minevikus seismisest, päästa morbiidsest olekust. Kuid oodatud kaevamised ei taha kuidagi tulemust anda, mistõttu otsustab poiss saata sarimõrvarile kirja, küsimaks veel leidmata laste surnukehade matmise asukohti. Ent soovitud koordinaatide asemel otsustab mõrtsukas ise kohale tulla ja giidi mängida…

Väga melanhoolne ja südant lõhestav lugu katkisest perekonnast, katkistest inimestest ja perversselt hullunud pedantlikust sarimõrtsukast, kes totaalselt tülgastust tekitab. Jah, tegu on ühe kurikavala psühhopaadiga, kes teab kahjuks liiga hästi ühiskonna mängu reegleid ja oskab neid vajadusel enda kasuks geniaalselt modifitseerida. Inimeste lugemine, etteplaneerimine, valed, õiged ajastused, tagamõttega omakasupüüdlikud teod jms. Oma tegemistes ja planeerimises oli ta igal juhul hea, seda peab mainima. Kuniks piirid said ületatud ning liiga palju vigu tekkis, mistõttu mees vangi kukkus. Liikudes tagasi loo enda juurde, siis suures plaanis on tegu kergemapoolse põnevikuga, mis liigub suhteliselt aeglaselt. Tragöödia tuleneb minevikust, kogu põnevus ja adrenaliin on ehitatud lapse hirmule ja teadmatusele – kus on laibad, mida teeb mõrtsukas, kuidas päästa elu, kuidas päästa perekond. Autor keerutab muudkui poisi ümber, püüdes jätta tegelasest võimalikult suur “õnnetu linnupoja” mulje: koolikiusamine, õpetajate üleolev käitumine, ema ja vanaema poolsed karistused, omakasupüüdlik sõber. Piinadel ja kannatustel ei paista lõpp. Loo enda lõpp oli aga kummaliselt kiire. Tahaks vaid loota, et sellest ka kasu oli – et perekond sai viimaks ometi selle kauaoodatud lükk eluga edasi minna. Et perekond saab taas olla normaalne perekond.

Kui olin raamatu lõpetanud, ei saanud ma kuidagi millelegi muule mõelda, kui sellele suurele ülekohtule, mis Steveni osaks sai. Kuidas poisi ema teda süüdimatult kohtles, kuidas kiusas, karistas ning haavas. Arusaadavalt oli naine väljendamas pahameelt enda ema suhtes, kes unustas oma teise lapse täielikult, kui esimene lemmiklaps kaduma läks. Suutmata oma viha hoomata, elas naine seda nüüd oma esimese lapse peale välja, kes tema jaoks sümboliseeris kadunud venda. Tundsin endas lausa viha pulbitsemas, kui too emakuju järjekordselt Stevenit torkis. Kuidas saab nii pime ja lapsik olla? Sama kehtib ka vanaema kohta, kes endiselt naiivse uskumusega poega koju ootas. Oh, kui vaevaline ja vastik elu selles majas paiknes. Saan aru, et autoril tuli lugeja jaoks kuidagi kaheteistaastase poisi vastu kaastunne tekitada, ent vähemalt minu jaoks läks asi veidi liiale ja seda kogu negatiivsuse suurustamisega. Ilukirjanduslikult liiga palju halba. Lugu ise oli okei, pigem selline keskmine. Võimalusel võiks loole ka järje teha, potentsiaali siin igal juhul jagub!

EESTI RAAMAT: https://www.eestiraamat.ee/uued-raamatud/blacklands

APOLLO: https://www.apollo.ee/blacklands.html

RAHVA RAAMAT: https://www.rahvaraamat.ee/p/blacklands/1511650/et?isbn=9789916121900

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s