Robert Thorogood

“Marlow’ mõrvaklubi” – Robert Thorogood

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Lehekülgi: 366
  • Ilmumisaasta: 2021

Nägin Instagrammis raamatu kohta rohkelt reklaame – vähemalt silma torkas see mitmel korral kindlasti – ning ka kiidusõnadega poldud kitsi. Kiideti nii hea sisu kui ka oma humoorikuse poolest. Seega nagu ikka, mõeldud-tehtud: otsustasin asja omal käel järgi proovida ehk mida kujutab endast üks mõrvaklubi, mille liikmeteks on ristsõnade koostaja, koerajalutaja ja vikaari naine?

Tutvustus raamatu tagakaanel:

Judith Potts on 77-aastane ja õnnelik nagu linnuke oksal. Ta elab üksinda oma päevinäinud häärberis Marlow linnakese serval ja nii talle just meeldibki – kellelgi pole tema tegemistega asja, keegi ei nääguta, kui palju viskit ta võib juua, ning kas teha tuleks midagi targemat, kui ajalehtedele ristsõnu koostada.
Ühel õhtul Thamesis ujumas käies satub Judith aga jõhkra mõrva tunnistajaks. Kuna politsei ei usu tema jutust sõnagi, otsustab tragi vanaproua asja ise uurima hakata. Juhuse tahtel leiab ta endale paar ootamatut abilist: Suzie on kohalik „maa sool“ ja koerajalutaja, Becks aga vikaari äärmiselt siivas ja veidi peps abikaasa. Koos saab neist Marlow’ mõrvaklubi.
Kui leitakse järgmine laip, on naistel selge, et lood on kurjad – nad seisavad vastamisi päris elus sarimõrvariga. Ja mõistatus, mida nad on lahendama asunud, võib osutuda lõksuks, millest nad ei pruugigi pääseda …

Oma järjekordse jõesupluse käigus satub Judith millegi kahtlase tunnistajaks: kostub nagu kustutatakse kellegi eluküünal. Kohale kutsutakse politsei, ent keegi ei leia midagi kahtlast. Pole laipa, pole relva, pole kedagi. Kuniks Judith ise kohale lendab ja naabrimehe elutu keha leiab. Väikese Marlow linnakese politsei jaoks on tegu erakordselt suure juhtumiga, mille sarnast pole varem seal veel ette tulnud, ja kuna puudub nii motiiv kui surmarelv, on keeruline uurimisega kuhugi jõuda. Kuniks jälle Judith nina vahele pistab. Naine on otsustanud hakata mõrva omal käel uurima, kaasates oma uude missiooni abivalmi vikaari naise ning järgmise ohvri koerajalutaja. Jah, esimesele mõrvale järgneb veel teine ja kolmaski mõrv. Pealtnäha omavahel võõrad ja vaiksed inimesed, miks peaks keegi neile halba tahtma? Jääb segaseks. Ent kui midagi on korda saadetud, on sel kindlasti ka mingi põhjus ja omamoodi kentsakas Marlow’ mõrvaklubi on võtnud nõuks juhtumi omal käel lahendada.

Kohe peale esimest peatükki kerkis silme ette Jessica Fletcher “Mõrv sai teoks” (ingl. “Murder, She Wrote”) seriaal, kus samamoodi üks vanem naisterahvas erinevaid mõrvajuhtumeid lahendas. Teoses on peategelasel kaasabilised, kes klubiga saatuse tahtel liitusid. Keegi neid ei otsinud, ise nad end ei pakkunud, kusagil kuulutust üleval polnud, naised juhtusid lihtsalt olema õigel ajal õiges kohas. Arvatavasti veidike “patustav” vikaari naine oli üks koomilisemaid tegelasi kogu teoses, minnes vaatamata oma usulistele seisukohtadele, vaadetele ja tõekspidamistele erinevate vanadaamide pööraste ideedega kaasa. Natuke viskit juurde ja asi oligi ants. Ka Judith ise pani kergelt kulmi kergitama oma kentsakate ideede, tegude ja mõtlemisviisiga. Ise oleksin teda natuke peenema daamina ette kujutanud, aga juba teose esimestel lehtedel esinenud nudisti suplus lammutas kõik ootused kildudeks. See proua on hoopis teisest puust.

Mõrvad ise olid teoses hästi kavandatud ja teostatud. Lõpplahenduse peale nii kergelt poleks tulnud, kahtlustasin kogu loo vältel erinevaid tegelasi. Viimane nö lõpustseen oli minu jaoks väheke aeglane, oleksin eeldanud suuremat ettevalmistust ja kiirust klubiliste poolt. Naised jätsid liiga palju ruumi juhusele, mis otseloomulikult oma võimaluse ära kasutas. Langenud puu liigutamine võtab kindlasti rohkem aega kui sellest lugemine, mistõttu tekkis mulje nagu oleks Judithi majas aeg puu-operatsiooni ajaks seisma jäänud. Kui teda tuldi tapma, siis milleks oodata? Tüüpiline rumal viga mõrtsukate poolt – kui sa kohe seda ära ei tee, ei teegi sa seda ära. Lihtne, loogiline. Teose viimane seik jõe peal muutis peategelase minu silmis sootuks tugevamaks ja päädis minupoolse respekti. Arusaadavalt oli naisel oma luukere kapis, küsimus seisnes lihtsalt luukere vanuses.

Lustakas surnukehi täis lugu, mis viib lugeja väheke kummalise mõrvaklubiga Marlow’ linna peale mõrtsukat jahtima. Lugesin raamatu ühe õhtuga läbi, aeg läks lausa lennates. Kes otsib kerget, koomilist ja siiski põnevat lugemispala, siis see vastab täpselt tingimustele. Loodetavasti ei jää see mõrvaklubi viimaseks juhtumiks – tahaks tulevikus neist midagi veel kuulda!

APOLLO: https://www.apollo.ee/marlow-morvaklubi.html

RAHVA RAAMAT: https://www.rahvaraamat.ee/p/marlow-m%C3%B5rvaklubi/1504330/et?isbn=9789916170106

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s