Louise Douglas

“Maja mere ääres” – Louise Douglas

  • Kirjastus: Pegasus
  • Lehekülgi: 320
  • Ilmumisaasta: 2021

Nägin raamatut kogemata kellegi Instagrami story’s ning automaatselt tekkis soov seda lugeda. Oli vaid kaanepilt ja pealkiri, kuid sellest täiesti piisas, et tekitada korralikult huvi. Olin isegi veidi üllatunud, et raamatu ilmumise maha magasin, avastades selles alles mitu kuud hiljem. Ent nagu öeldakse – parem hilja, kui mitte kunagi.

Tutvustus raamatu tagakaanel:

Edie tunneb kergendust, kui tema ämm Anna DeLuca sureb. Ta süüdistab Annat õnnetuses, mis hävitas tema perekonna. Ämma testament sunnib aga Ediet sõitma Sitsiiliasse, päranduseks jäetud villasse mere ääres. Kas ämm püüab neid isegi hauast endise abikaasa Joe´ga uuesti kokku viia? Edie ei kavatse sel juhtuda lasta!  
Enne, kui ta jõuab aga lahkuda, hakkab villa oma seinte vahel peituvaid saladusi üksteise järel avaldama. Kes on tüdruk Anna kõrval nende lapsepõlvefotol ja miks on ühe tüdruku nägu pildil ära kraabitud? Miks tahab keegi või miski, et nad jätaksid mineviku rahule? Villa on koht, kus vanad kummitused tunnevad end koduselt, kuid kas nende pärand tuleb maha matta enne, kui Edie ja Joe saavad edasi liikuda…

Lapse kaotanud lahutatud abielupaar saab peale kümmet aastat taas kokku, et jagada neile mehe ema poolt pärandatud kinnisvara. Uhke villa idüllilises Sitsiilias ning otseloomulikult mere ääres koos suure maalapiga. Esmane soov asjaga võimalikult kiiresti ühele poole saada on mõlemapoolne, kuid päevade möödudes hakkavad tunnetesöed taas hõõguma ja kiire lahkumine lükkub muudkui edasi. Vana villa pole aga lihtsalt rämpsu täis hoone, vaid saladustest pungil maja, millest ei puudu hinnaline maal ega aastakümnete tagune armastuslugu. Ent maal on kadunud kui tina tuhka ja kui korraga kadunud ema väidetav parim sõbranna rahapatakaga ukse taha ilmub, et villa ära osta, hakkab olukord sootuks põnevamaks kerima. Ähvardused, süütamine ja hirmutamine muutuvad pea igapäevaseks ning endine abielupaar peab hoolimata tumedast minevikust ühendama jõud, et päästa nii kallis perekonna pärandvara kui ka iseenda tunded.

Raamatut lugema asudes kerkis silme ette kohe Peter Mayle’i teos “Hea aasta”, kus peategelane samamoodi päranduseks ühe välismaa kinnisvara saab. Kuid kui Provence’i saladus peitus viinapuuväetides, on selle loo nael löödud perekonna suhetele, täpsemalt lubamatule armastusele ebasoodsal ajastul. Kaunis valus lugu. Minevikuarmide lahti rebimine pole kunagi kerge tegu, eriti kui sa ei tea täpselt, mida otsid. Edie ja Joe on suuremas osas teadmatuses, ent mida kauem nad villas tegutsevad, seda segasemaks asjaolud lähevad. Veidike kummaline oli vaadata kui kergekäeliselt ja tuimalt peategelased ähvardustesse suhtusid. Sissemurdmine, surnud linnu ukse külge naelutamine ja värvidega vandaliseerimine ajaks mul harja ikka korralikult punaseks. Samuti polnud eriti mõistetav, miks nad kohe naabritelt midagi küsima ei läinud, eriti kui nad teadsid, et vanakesed näevad kõiki tulijaid ja minejaid. Ent oli nagu oli, vähemalt oli teoses uhke Alfa Romeo ning suud vett jooksma ajav pizzeria. Põnevust jagus sellegi poolest, kuna kohe esimestel päevadel varjutab autor villa õhkõrna kummituslooriga, mis lööb fantaasiamaailma uksed valla ning uute küsimuste generaator läheb tööle. Kas majas kummitab? Kas keegi suri seal? Mis värk on nende lastega? Lugeja saab aga samasuguse ninanipsu nagu peategelased – autor on sellel alal tegija.

Lisaks saladustest pakatavale villale ning olevikus eksisteerivale armastusele on kaante vahele peidetud ka ääretult kurb armastuslugu, mille hävitusmotiiv jääb aga minu jaoks arusaamatuks. Sama arusaamatuks kui Joe vajadus oma nina endise kallima ellu toppida. Lisaks tekkis küsimus, kust oleks too sõbranne villa jaoks vajaliku summa välja võlunud, eriti kui ta ise niiöelda pommiaugus elas? Minu teada rahapuud veel leiutatud pole ning kahtlen, et Sitsiilias nii suured pensionid eksisteerivad. Loo lõpplahendus oli mingil määral päris ootamatu ja kurb. Või noh – lõpp oli muidugi hea ja positiivne (spoiler alert!), aga lõpule eelnev püänt pani küll kulmi kergitama. Sellist kulminatsiooni poleks osanud oodata. Kui nupust nikastatud too vanadaam oli? Miks inimesed teiste tundeid ei aksepteeri? Miks on vaja sellist kadedust? Kahtlus oli juba varasemalt olemas, kuid nii segaseks poleks osanud olukorda mõelda. Ühtlasi ei saa märkimata jätta Edie poolset naabrimehe ignoreerimist. Võib-olla olen see ainult mina oma mõningase lugemusega, aga kui keegi üritab sulle midagi öelda, siis vahet pole kui kiire sul on või mis olukord on teoksil, kuula ta ära. Tihti peale on neil midagi tähtsat lisada või öelda, millest on rohkelt kasu. See kehtib nii kirjandusmaailmas kui ka päris elus. 

Kokkuvõttes oli mõnus vahepala, mis vaatamata meelelahutuslikule poolele tekitas hinge kratsiva soovi minna samuti reisile. Mõni soe ja päikseline koht mere ääres, oi kui mõnus! Ja lisagem sinna juurde samasugune pizzeria nagu teoses. Oh juudas, nüüd tahaks üht korralikku pitsat…

PEGASUS: https://pegasus.ee/raamat/maja-mere-aares

APOLLO: https://www.apollo.ee/maja-mere-aares.html

RAHVA RAAMAT: https://www.rahvaraamat.ee/p/maja-mere-%C3%A4%C3%A4res/1493645/et?isbn=9789916160237

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s