- Kirjastus: Katherine
- Lehekülgi: 224
- Ilmumisaasta: 1991
Oli aeg, mil ma pelgasin kõiki nö vanemaid raamatuid, sest sealne tihe ja pisike tekst jättis mulle hirmuäratava mulje. Olgugi, et enamus selliseid teoseid on võrreldes tänapäevaste raamatutega kenasti õhemad, siis paksus on nende teoste puhul täiega petlik. Tihe ja pisike tekst tähendab palju pikemat lugemist kui suurema fondi ja kirjavahega trükitu. Kõlab kohati lausa naeruväärsena, et olin nõus lugema neljasajaleheküljelisi piibleid, ent sajaleheline vanur pani risti ette lööma. Ent tänu Katherine toredatele tasku-formaadis raamatutele olen oma hirmust vist peaaegu täiesti lahti saanud.
Käesoleva teosega on tegemist põnevus- ja õuduslugude valimikuga, mille on koostanud inglise-ameerika filmilavastaja ja -stsenarist Alfred Hitchcock. Kaante vahele on kirja pandud kolmteist järgmiste pealkirjadega lugu:
Ray Bradbury «Tuul»
Stuart Cloete «Kongo»
Roald Dahl «Hüpe panga peale»
Avram Davidson «Ma ei kuule teid, sir…»
Jeremiah Digges «Maileesikakee»
Edward D. Hoch «Mees, kes oli kõikjal»
Jack Ritchie «Me veel vaatame»
Idris Seabright «Mees, kes müüs gnoolidele köit»
Henry Slesar «Kaotatud koer»
Joseph Payne Brennan «Lima»
Mack Morriss «Maanteeviisakus»
Robert Hichens «Kuidas armastus tuli professor Guldea juurde»
Gilbert Thomas «Looduslik valik»
Seekord ma iga lugu üksipulgi lahti harutama ei hakka, kolmteist on veidi enam kui kolm-neli.
Tegemist on küll kolmeteistkümne looga kolmeteistkümnelt erinevalt autorilt, kuid kõikidel lugudel on üks ühine joon – nad kõik puutuvad kokku surmaga. Mõnes sureb peategelane, mõnes kõrvaltegelane, ent igas loos keegi heidab hinge ja mõistagi mitte niisama lihtsalt/igavalt, vaid ikka veidramast veidramatel põhjustel (või siis labastel, rumalatel). Küll teise inimese käe läbi, küll mõne eseme tõttu, aga ka loodusjõudude, loomade ja sõnuseletamatute nähtuste/olendite tõttu. Ehk kõige jaburam surmalugu (“Hüpe panga peale”) oli mehest, kes püüdis kihlveo võitmiseks laeva sõidukiirust ja vahemaad vähendada, hüpates üle parda. Kuid pealtnägijaks valitud neiu polnud just kõige tervema vaimuga ning räägitud juttu vette hüpanud reisijast võeti teiste poolt vastu vaid naeruga. Eneselegi mõista laev ei peatunud ning kihlveost osa võtnud reisija kaotas lisaks võidule ka elu.
Isiklikult mulle kõik lood ei meeldinud. Oli häid palu, oli ks jama. Mõni jäi isegi täitsa segaseks, aga leidus ka korralikke pärleid, nagu näiteks “Lima” (sobiks ideaalselt Salatoimikute juhtumiks), “Kongo” (lugu läbi armastuse sündinud vihast), “Kuidas armastus tuli professor Guldea juurde” (pealkiri räägib enda eest) ning “Looduslik valik” (lugu naabrimeestest, kes tahavad oma naistest lahti saada). Loetud panevad mõtlema ja kuna mulle endale meeldib tihti ette kujutada, mida mina sellises olukorras teeksin või kuidas käituksin, siis antud teose lugude põhjal nii mõnestki loost oleksin hea meelega eemale hoidnud. Lollusele tarkusega vastu ei saa, aitab vaid juhus ja kavalus. Tuli ette ka puht rumalaid lugusid – inimeste enda paranoia ja mõistus lükkasid lumepalli veerema ning lõpus panid loole kindla punkti. Terve mõistuseta on keeruline olukord kiire tekkima.
Kokkuvõtvalt on tegemist mõnusa õhtulugemise juttudega, mida ma siiski lastele ei soovita!
♡ Brixie Blog ♡ 