“Haldjate veri” – Andrzej Sapkowski

• Kirjastus: Tiritamm
• Lehekülgi: 304
• Ilmumisaasta: 2017

Viimaks ometi sain ka mina ühe osaga Witcheri ehk Nõiduri sarjast maha. Olgugi, et otsustasin alustada hoopis kolmanda osaga, siis leian, et sel pole mingisugust vahet, mis osaga sa pihta hakkad. Tõttöelda on see kolmas alles sarja esimene romaan, eelmised pidavat olema hoopis proloogid jutukogude näol. Kindlasti jõuan ka peagi nendeni, on need kaks mul juba voodi kõrval öökapil ootel. Ent hetkel asugem Haldjate vere kallale…

Nõidur Geralt jõuab viimaks on ettemääratuse lapse Ciriga Kaer Morheni, kus kahte rändurit ootavad ees ülejäänud elusolevad nõidurid. Oskamata ja teadmata mida edasi teha, hakatakse tüdrukut samuti nõiduriks treenima. Juhtumisi avastatakse Ciril tundmatud kummalised võimed, mispeale otsustavad nõidurid kohale kutsuda võlur Trissi, et too aitaks lapsest selgust saada. Tajudes Ciril hirmuäratavaid Allika võimeid ning ka naiseks saamise etapi algust, otsustatakse üheskoos, et kevade saabudes viiakse Ciri lähedal asuvasse Templisse koos teiste tüdrukutega õppima. Samal ajal võtab Geralt nõuks jahtida maha tegelased, kes vähemalgi määral Ciri elu ohustavad või himustavad. Teades, et ka tal endal on jahimehed kannul, algab Geraltil verine tagaajamine, millest saavad osa kõik ettejääjad.

Raamatu tutvustus tagakaanel:

Üle saja aasta on inimesed, päkapikud, härjapõlvlased, kääbikud ja haldjad sõbralikult teineteise kõrval elanud, ent ajad on muutunud: õhus on tunda rahutust ja erinevad rahvad on taas sõjajalal. Cintra troonipärija Cirilla läheb Cintra piiramise ja tapatalgute käigus jäljetult kaduma. Levib kuulujutt, et ta on elus ning et Riivimaa Geralt, nõidur, kellest lauldakse laule ja pajatatakse legende, on lapse salajasse pelgupaika toimetanud. Kuna ammuse ettekuulutuse järgi on Cirillal võime maailma muuta kas hea või kurja poole, ihkavad paljud tüdruku erakordseid võimeid oma kontrolli alla saada. Just Riivimaa Geralti ülesandeks saab last ükskõik mis hinnaga kaitsta. Ja tema on mees, kes kaotusega juba ei lepi. Fantaasiakirjanduse klassik, mitmete auhindadega pärjatud Andrzej Sapkowski on poola nüüdiskirjanduse rahvusvaheliselt tuntumaid nimesid. Sapkowski on loonud omaette ajaloo ja kombestikuga maailma, mis on niisama suurejooneline ja haarav kui Tolkieni või G. R. R. Martini romaanidest tuttavad paigad. Põnev ja mahlaka keelekasutusega seikluslugu „Haldjate veri” on „Nõiduri” sarja esimene romaan, järg eesti keeleski ilmunud jutukogudele „Viimane soov” (Tiritamm, 2011) ja „Ettemääratuse mõõk” (Tiritamm, 2013).

Kuna ma pole eriline ulme ega fantaasia raamatute fänn väga olnud, oli raamatu algus minu jaoks raske ning veniv. Tegelikult alustasin lugemisega lausa nädal aega tagasi, aga kui sain loetud esimesed neli lehekülgi, jäi lugemine katki. Läksin üle muudele teostele, tahtsin kiirelt midagi kodusemat ning lihtsamat. Kuid eile otsustasin alustatuga siiski lõpuni minna ning kui sain esimese peatükiga ühele poole, hakkas lugu isegi jooksma ning raamat ei tundunud enam sugugi igav. Muidugi leidub raamatus ebareaalselt palju veidraid Poola või jumal teab mis maa nimesid, nii tegelaste kui ka kohanimede puhul, ning vähe sellest, et neid on keeruline kokku veerida, neid on pea võimatu ka meelde jätta. Seega tõele au andes mäletan hetkel vaid teatud nimesid. Ja kus mingi koht või asula asus, sellest pole mul halli aimugi.

Eelnevalt olen tutvust teinud samanimelise sarja põhjal valminud mänguga ning vaadanud kahe päevaga läbi ka kõik Netflixis olevad Witcheri telesarja osad. Leidsin, et viimaks on aeg pöörduda ka algmaterjali poole, millest kõik paarkümmend aastat tagasi alguse sai. Ehk siis paberkandjal olev lugu. Isiklikult poleks ma seda uskunud, aga ühel hetkel hakkas lugu mulle isegi meeldima. Autor kirjeldab sündmuseid ja tegevusi nii suure detailsuse ning kirega, et see on täiesti hämmastav. Võtkem näiteks kasvõi võitlusstseenid, mis enamus autoreid ühe sõnaga kokku võtavad, mõni isegi vahele jätab või parimal juhul paari leebe sõnaga kirjeldab. Sapkowski kirjeldusi lugedes võib kõike lausa oma silmaga näha, iga pisemgi pööre ja liigutus on kirjas. Pole siis ime, et ka telesarjas on nii palju vaeva just võitlusstseenidega nähtud. Lisaks veel autori lustakas kirjakeel ehk tegelaste jutud on imeliselt mahlakad, värvikad ning metafooride rohked. Lugemine ajab nii hämmastama kui ka naerma. Tegelasi on teoses mustmiljon, ent igal ühel on täiesti erinev iseloom, käitumine ja jutt. Tõesti, au ja kiitus autorile!

Lugu ise vaheldub erinevate tegelaste vahel, kord on juttu Geraltist, kord Cirist, kord päkapikkudest, siis võluritest, kord mõnest muust poolsurematust. Raamatu alguses end näole andnud Triss aitab küll kaasa Ciri arengule, kuid osutub ühel hetkel suureks koormaks, kui naine ei suuda enam oma tundeid Geralti vastu ohjeldada ning perutab ringi kui kiimas hobune. Samuti kohtume teoses võluri ja Geralti armastuse Yenneferiga, kelle Geralt palub Cirit õpetama. “Veidi” bitch‘ilikult käituv Yennefer näeb Ciriga kõvasti vatti, et tüdrukust samuti võlur teha, ent ajapikku leitakse ühine keel ning Geralti kaks kallimat südamedaami ühendavad jõud. Ehk lisaks pidevatele lahingutele, müstilistele olenditele ja fantaasiarohkele ajaloole tuleb ette ka armastust, nii armunute kui ka algelise perekonna näol.

Soovitan soojalt, kellele meeldib ulme või kes tahab lugeda midagi eriti-eriti head!

 

APOLLO: https://www.apollo.ee/haldjate-veri.html

RAHVA RAAMAT: https://www.rahvaraamat.ee/p/haldjate-veri/1011651/et?isbn=9789985341742