- Kirjastus: Penguin Books
- Lehekülgi: 352
- Ilmumisaasta: 2024
Midagi uut ja põnevat, mille tulekust ega ilmumisest mul esialgu isegi õrna aimu polnud. Kuniks raamat Eestisse jõudis ja oma tee minuni leidis. Olles varasemalt läbi lugenud kaks Michaelidese teost, olid mul juba teatud ootusel uue raamatu ees. Olin valmis suureks twistiks…
Tutvustus raamatu tagakaanel:
‘There were seven of us in all, trapped on the island.
One of us was a murderer…’
On a small private Greek island, former movie star Lana Farrar – an old friend – invites a select group of us to stay.
It’ll be hot, sunny, perfect. A chance to relax and reconnect – and maybe for a few hidden truths to come out.
Because nothing on this island is quite what it seems.
Not Lana. Not her guests.
Certainly not the murderer – furiously plotting their crime…
But who am I?
My name is Elliot Chase, and I’m going to tell you a story unlike any you’ve ever heard.
Pean veel piinlikkusega tunnistama, et pole endiselt Agatha Christie “Ja ei jäänud ka teda” teost lugenud. Miskipärast olen alati sellest mööda läinud, muudkui kuulen sellest nii raamatute kui teatritükkide näol, ent ikka pole lugenud ega näinud. Kuid sellegipoolest olen lugenud teoseid, mis põhinevad samal ainestikul ja antud teose lisaksin samasse nimekirja. On merega ümbritsetud saar, kuhu pääseb vaid paadiga. On seitse inimhinge, kes kõik erinevatel põhjustel oma tee saarele on leidnud. On üks surnu, kelle surma keegi ei oska oodata. Kes on süüdi? Mis saarel tegelikult juhtus? Ning miks?
Autor on võtnud huvitava lähenemise – kirjutada teos ühe saarel käinud osalise perspektiivist. Justkui päevik, justkui ülestunnistus – vähemalt nii see esialgu lugedes tundub. Ent nagu ikka, on juba mainitud valikus omaette punane lipuke – kui tegemist on vaid ühe osalise sõnadega, siis kui palju saad neid sõnu usaldada? Mis jääb välja, mida on liialdatud, mis on puhas vale? Või kas üldse on? Raamat on jaotatud osadeks nagu näidend. Kuidas tegelased saarele sattusid, mis juhtuma pidi, mis tegelikult juhtus ja mis sai pärast. Kõik viimasegi detailini pühalikult kirja pandud ja osadena piiritletud. Eesmärk? Veenda lugejat oma sõnades.
Loetu osas on mul väga kahetised tunded. Ühtpidi mulle väga meeldis autor lähenemine. Hea jälgida, huvitav, inimlikum läheneda (parem kogu pilti mõista). Kuid mida edasi lugemisega lähed, seda enam mina-tegelane õhustikku üles köeb. Kuniks olukord jõuab fataalsesse seisu – kas tuleb tõepoolest vägev twist või on tegu täieliku läbikukkumisega. Kahjuks oli minu jaoks tegemist viimasega. Arvasin süüdlase väga kiiresti ära ning vaatamata minu parimatele püüdlustele ei suutnud mina-tegelane mind piisavalt veenda. Keeruline oli süüdlasele kaasa tunda. Arvan, et liigne üleskütmine on antud olukorras süüdi. Muidu hästi kirjutatud ja läbi mõeldud, ainult et jah… natuke vähem kiitlemist.
Olles nüüdseks juba kolmanda Michaelidese raamatu läbi lugenud, tekkis mul suur huvi viimaks ka legendaarne Christie teos ette võtta. On aeg! Ja kõigile, kes on varem Christie teost lugenud ja sooviks uudistada midagi analoogsel ainestikul, soovitan katsetada “The Fury”ga. Lugemine läheb kiirelt, saab kaasa mõelda (soovi korral ka näidelda) ning hea pala, mille üle hiljem arutleda.
APOLLO: https://www.apollo.ee/the-fury-426012.html
RAHVA RAAMAT: https://rahvaraamat.ee/p/fury/1929568/et?isbn=9780241575543
♡ Brixie Blog ♡ 